Viisakuse kirjatööd Prindi
„Positiivse eeskuju nädala“ raames (07.-11.12.2009) toimus õpilaste kirjatööde konkurss.
Parimateks kirjutajateks olid:
  • Jaan Erik Kiissel (6b)
  • Gregor Sibold (7c)
  • Indrek Valdma (7a)
  • Preedik Sallaste (9c)
  • Johanna Matt ja Kristina Kaalma (10a)
  • Liis Kuusk ja Kuldar Mark (11a)
  • Robert Schmidt (12a)
Täname õpetajaid ja õpilasi, kes selles osalesid.
Järgnevalt väikesed katkendid nendest töödest. Kirjatööde lõigud esitatakse nii nagu õpilased ise kirjutasid st. ilma tsensuurita.
 
„Mina olen eestlane. Ma räägin eesti keelt. Meie keel on väga värvikas keel, selles on tuhandeid sõnu ja kõnekäände. Sõnadega saab väljendada paljusid mõtteid, teiste seas ka emotsioone- nii rõõmu kui tuska/.../
Helilised, lahkelt kõlavad sõnad väljendavad ja viitavad minu puhul rõõmule, heameelele. Neid sõnu saan ma kasutada tihti, sest ma tunnen tihti rõõmu. Sõnade jõud tugevdab rõõmutunnet veelgi./.../
Teistsugune on lugu aga sõnadega, mis väljendavad pettumust, kurjust. Sõnad on tumeda kõlaga, nendest kiirgab halb tunne. Kurat on põrgu valitseja. Aga minu jaoks on „kurat“ ja „põrgu“ pettumuse väljendamiseks täiuslikud sõnad./.../ Kahjuks või õnneks on nii värvikas keeles kui Eesti keeles ka sõnu, millega saab teisi solvata. „Loll“ või „värdjas“ on enamlevinud. Nende abil saab väljendada pettumust või sügavat pahameelt teise inimese vastu./.../
Sõnade jõud on suur, vahel isegi tugevam kui tegude oma. Sõnad võivad rahva ühendada või hävitada.“ (N.M. 9.kl)
 
„See, kuidas inimesed ennast sõnadega väljendavad, sõltub inimese käitumisest. Inimese käitumine sõltub aga omakorda kasvatusest. „Kuradi türapea” ilmselt vähe korralikuma inimese sõnavarra ei kuulu. Aga mis paneb inimese nii vabalt sõnadega ringi käima? See, et ta ei austa kedagi.”(J.E.K.6.kl)
 
„Head sõnad... Hea sõna teeb päeva rõõmsaks, see teeb tuju heaks ka siis, kui kojamees sulle: “Tere!“ hõikab. Hea sõna on nagu energiajook ilma kemikaalideta, mis annab päevaks hea tuju ja teeb meele rõõmsaks./.../
Aga lõppudelõpuks tuleb tunnistada - meie ühiskonnas hakkab viisakus välja surema. Alles jääb vaid tuim ja tuhm elanikkond.“(G.S. 7.kl)
 
„Häid sõnu kasutatakse tavaliselt endast vanemate inimestega rääkimisel, vanematele ütled sa tavaliselt „tere”, aga sõpradele tavaliselt mitte. Kui keegi midagi pakub, ütled „aitäh”, või kui ise midagi pakud ütled „palun” või „kas soovite…”
Kui kasutad häid sõnu näitad, et:
  • Oled viisakas,
  • Oled haritud,
  • Oled heast perekonnast.”(B.P 6.kl)
 
„Maailmas on väga palju viisakaid inimesi, kes on meile eeskujuks. Kuid maailm ei koosne ainult viisakatest inimestest. Iga päev oma elus kuulen ma ropendamist, vandumist, inimesed nügivad ja togivad üksteist./.../
Aga asi ei ole nii hull ka. Iga päevaga saavad inimesed vanemaks ning targemaks. Me kasvame roppudest sõnadest oma pensionieaks tavaliselt välja, enamasti naised küll.“(I.V. 7.kl)
 
„Igaühel on elus momente, kus nad ebaõnnestuvad või miski ajab neid väga närvi. Tunded keevad üle, tahaks kellelegi virutada. Sellises olukorras maandatakse end tihti vandumisega. Kurat on väga kerge igaühel suust lipsama. Raisk on natuke erilisem, seda nii kergelt välja ei ütle. Türa on juba äärmus, koos teiste ebatsensuursete väljenditega. Ometi on see mõnel põhiliseks vandesõnaks. On olemas nii rikutuid inimesi ka meie armsal Eestimaal.“ (P.S 9. kl)
 
„Mina arvan, et head sõnad on tavalised sõnad, mis teevad inimese rõõmsaks. Kahjuks on ka sõnu, mis teevad inimesed õnnetuks. Paljud meist kasutavad neid sõnu igapäev. Kui kasutada päevajooksul ainult meeldivaid ja viisakaid sõnu, hakkab lõpuks igav. Seetõttu ropendatakse, kas või vähemal määral. Ehkki inimesed, kes ei ropenda nagu voorimehed, on teiste seas rohkem austatud, arvatakse, et sõimlejad on ägedad. Tihtipeale ei vasta see tõele.”(K.P. 7.kl)
 
„Tean, et sõnadega saab palju korda saata. Kui oma mõtteid väljendada kõva häälega, siis tihtipeale need mõtted saavadki teoks. Tuleks valida ainult head emotsioonid valju häälega välja ütlemiseks. Kõik negatiivsed mõtted võiks jätta ütlemata ja nii ununevad need ka kiiremini. Sõnadel võib olla võlujõud, aga ise peame olema oma sõnade võlurid.“(R.R 9.kl)
 

Järgnevalt näited gümnaasiumiõpilaste töödest:
 
Tugevam kui karu
 
Kõik loomad teadsid, et üle jõe asuvas metsas on palju, palju mustikaid aga pääseda sinna metsa on raske. Jõest viis üle tugevatest palkidest valmistatud sild, mida valvas suur karu, keda kõik kartsid.
Kutsuti kokku koosolek, et otsustada, kes läheb silda vabastama, saadeti metssiga. Siga võttis kotitäie tammetõrusid ja pakkus neid karule meeleheaks – karu urises pahuralt ning siga pöördus tagasi. Järgmisena läks kits. Ta võttis juba kaugelt hoogu, et karule sarvedega kõhtu joosta aga karu lõi ta käpahoobiga jõkke.
Hunt proovis kurja urinaga karu peletada, asjata. Rebane püüdis kavalusega karust mööda saada, asjata. Ka jänese osavad haagid ei aidanud. Lõpuks läks väike hiir, köhatas hääle puhtaks ja küsis: “Kallis karu kas sa palun lubaksid meid üle silla minna, et saaksime mustikale minna!“
Karu vastas lahkelt: “Palun väga, minge.“
Ei olnudki vaja kavalust, ei olnud vaja kaklemist ega kurja urinat, piisas ainult ilusast palumisest. (R.S. 12.kl)
 
 
Mägra nõu
 
Kord mööda metsa hulkus põder,
tal vastu tuli reinuvader,
kel põdra sarved tegid nalja,
ta ütles halbu sõnu välja.
 
Nii põdral nukraks muutus meel,
tel mäger vastu tuli teel
ja küsis: “Mis teeb muret sul,
et nõnda kortsus on su kulm?“
Loom siis kurtis oma häda:
„Sarved olevat mul mädad!“
Mäger oskas abi anda:
„Neid sarvi võid sa julgelt kanda!
Eks on see teada tuntud tõde,
et rebane su peale kade.“
Nii põder rõõmsamakski sai,
ta mägral tegi suure pai.
Aitäh, sõber, hea sõna eest,
kaunistab see iga meest.
Kes väljendab vaid viha,tuska,
ei ilmas hea ta olla oska.
(J.M ja K.K. 10.kl)
 
 
Kurb kiisu ...
 
Hommikul kui tõusis päike,
kooli jõudis kiisu väike.
Läks ta sisse uksest suurest,
mööda rotipere juurest.
Rotid tuntud mustad loomad,
suud ei pea vaid roppust loovad.
Kiisu sellest ära ehmus,
mis kõik rottide juurest kostus.
Kadus kogu kiisu pehmus,
nendest ruttu mööda astus.
 
Juhtum rikkus kiisu päeva.
Seda ka kõik teised näevad.
Kiisul väiksel hell on süda,
võtab südamesse kõike paha.
Võiks ju öelda hoopis head,
unustada kõik need vead.
Koerapoisid kurjaks said,
tegid kiisule siis pai.
Võtsid ette rotipere,
et õpetada nende kere...
Et nad mõistaks sõna jõudu
anti neile vastu lõugu.
(L.K. ja K.M. 11.kl)
 
 
Saku sokuke
 
 Tundsin ma kord ühte sokku,
sõita tahtis ta kord Sakku.
Peatuses ta bussi ootas,
kaunist paviljoni vaatas.
Meelde tal siis äkki tuli
koolis tähti õppind´ oli.
Paviljoni seinalgi
kirjas oli midagi.
Mõttes hetk, et oh, mis värk?
See ju Saku firmamärk.
Olgu see siis genitaal,
sarvevana või fekaal.
Aru saada pole vaja
tähtis ju, et naerma ajab.
Seda mõtles sokukegi,
roppuses ju peitub vägi!
Sõna võrra pädevam
oli nüüd ja vägevam.
Kuid uskuge, vaid enda silmis,
tundis end kui seiklusfilmis.
Unelm siiski kord sai läbi,
sokukesel hakkas häbi,
et ropu sõna teadmisega
end uhkelt tundnud oli väga.
Sokukene vaatas taha,
leidis, bussist jäänud maha.
Soku aru mäletama
jäi ja seda kahetsema.
Sokul kasvu viskas lisaks,
lõpuks sai ta vanaisaks.
Oma sõnadega vähe
ajas lastel aru pähe:
„Lapsed, ärge ropendage,
see on labane ja mage!“
(S.S. ja A.K. 11.kl)
 
 
Sebra ja Kaelkirjak
 
Oli ülevoolavalt kuum päev savannis,
kaelkirjak lebas vannis.
Kui järsku kirjakul segadus silmis,
ta avastas, et sebra teda filmis.
Sebral oli kuri plaan,
täita youtube´i esikaan.
Sellega lootis saada kuulsust ja raha
ja teha kaelkirjak maha.
Kaelkirjak läks selle peale lihtsalt ära.
Ei hakanud tekitama suurt kära.
Sebra kappas koju kavalalt,
video üles laadis agaralt.
Kuid video keelati ära,
sebra silmis kadus sära.
Tal ju autoriõiguseid polnud
ja polnudki kunagi olnud.
Sebra karistada sai selle eest,
sest karistama peab igat kurja meest.
Vabanduseks viis sebra kirjakule vannivahu.
Nii tekkiski loomade vahele rahu.
(K.M. ja M.Õ. 10.kl)